Inimene on iseenda vang
teha kõike mida süda ihaldab ja täita oma elu unistused. Kahjuks puudub paljudes meis selline
julgus hüljata laev, millega oleme seilanud need kõik mitukümmend aastat mööda lainetavat
ookeanit, kus hukatus on lihtne tulema. Pole just lihtne hüpata tormi valda ja ujuda
eikellegimaale, kui juba järgmine laine võib sind karidele tõugata. Just hirm sunnib meid
igaveseks jääma nagu tarretunud kujud oma sünnipaika, kus tuuleiilid ei ole nii järsku tulema ja
vihma ei kalla oavarrena.
Nõrgematel on aga võimalus leida õlekõrrena abi ja toetust oma perelt, sõpradelt või tuttavatelt.
Nagu on ka vanarahvas sõnanud, et kaks pead on ikka parem kui üks. Ühisel jõul suudame
murda ka kõige jämedamad palgid meie peade kohal ja leida rada maailma, kus võime leida ees
piimaojadena voolavad jõed ja mannavahust voolitud mäed. Kuid siingi leidub agasid. Alati võib
ees oodata ka üks suur kuristik, kuhu kõik ühisel meelel ja nõul võivad sisse kukkuda ja nõnda