Vene kirjanikud
Mida tihedam on kangelase side oma ajastu
eluga, seda kaugemal on ta loodusest, selle "normaalsest" olemisest; mida kaugemal on tegelane
"selle maailma vägevatest", seda lähemal on ta loodusele, seda rohkem on temas säilinud inimlikult
ilusat. Sellest siis "vaeste inimeste" headuse apoloogia ning viha härraspahede vastu. Sellest siis ka
mõte, et valitsev ühiskondlik kord tuleb asendada teisega, mis vastab inimese loomulikele
kalduvustele ja oamdustele ning tagab talle õnne, mida ta väärt on.
Türm ja mahalaskmise ootus muutsid Dostojevski vaateid küll väga vähe, kuid sunnitöö ja asumisel
oldud aastad said pöördepunktiks tema maailmavaate arengus. Sealt avastas ta enda jaoks oma aja
sotsiaalse tegelikkuse kontuurid, sunnitöömaailm sai talle kogu vene reaalaelu mudeliks ja sellest said
alguse tema paljud veendumused ning eelarvamused.
Dostojevski vastandas "mässule" religioossuse kui vene rahva põlise loomuomaduse