Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
Romaanis “Kentaur“ avaldubki ilus valu naiste enesepõletamises, mis jätkub läbi generatsioonide –
surm on siin (nagu teisteski Baturini romaanides) saanud esteetiliseks objektiks, vaatemänguks.
Kentaur-Nikyase vanaemast Didost saame teada, et teda oli alati tõmmanud tule poole, isegi aias
kõrbeliaane põletades peab Nikyas teda tagasi hoidma, et vanaema tulle ei astuks17. Samamoodi
kipub leekidesse Nikyase ema Dido. Mõlemad naised süütavad end lõpuks põlema. Nykiase vaarema
Didost kõnelebki romaan kui “kurvast, ent kaunist inimkehast tõrvikust“18, Nikyase vanaema
põlemist kirjeldatakse kui “ereda leegiroosi õitsemist“19. Nykiase naise Dido tulesurm on ainuke,
millel on pealtnägija, kes on toimuvast täiesti teadlik; siin on kasutatud rohkem värve, vastandatud
on öö tumedust ja tuleõie eredust, lisatud on tules helgatavad laialilennanud ehtekillud:
Hämardus.
annaabi.ee 
