Artur Alliksaar
Surnute jalad on astunud teed nii pikaks ja paindumatuks
ja sihid nii ahvatlevaks ja saavutamatuks.
Õhtute meekollane tolm.
Õhtute eekollane tolm.
Õhtute teekollane tolm.
Meie oleme südid ja tüdimatud mängurid.
Mäng on haiglaselt aeglane ja vältab võimatult kaua.
Küünlad on usutamatult kallid.
Kaardid kuluvad kohutava kiirusega.
Panused on nii pöörased, et neid keegi ei mõtlegi lunastada.
Päevad pööravad meile pettunult selja ja nuuksuvad pihku.
Meile kostab see naeruna.
Õhtute tolm on tõepoolest kollane.
Kollane nagu unenäomaastiku kuu.
Kollane nagu liiv, milles lebavad uppunud.
Kollane nagu rõõm, mis puhkeb ootamata ja kaob
siis, kui ta järele kõige rohkem tarvidust tuntakse.
Kriiskavkollane nagu koletisemöire paljaste kaljude
teravail tippudel.
Lenduvkollane nagu linnumelanhoolia lõbusalt turtsuvate
annaabi.ee 
