Sõnamõrvar
"Ära ärritu! Muidu juhtub veel midagi hirmsat!" muretses Andres minust üle karjuda
püüdes.
"Sa mõtled ainult endale! Et sa mitte mingil juhul minu sõnade tõttu ei sureks! Ega sinagi
teistest parem pole!" röökisin Andresele ja jooksin nutma puhkedes magamistuppa. Ma
lõin ukse paukudes kinni ja läksin nuttes pikali, teadmata, mis Andresest sai. Kui ma olin
tükk aega nutnud, tuli Andres murelikult magamistuppa ja istus voodi servale. Ma olin
seljaga tema poole ja ma ikka veel nuuksusin. Ta pani oma käe mu õlale ja ütles:
"Rahune, ma ei tahtnud, et sa mind valesti mõistad. Ma kardan sinu pärast, mitte enda elu
pärast. Mind sa tappa ei saa. Kui sa mind ei armastaks, oleks minust juba ammu kopitav
laip saanud."
Nende sõnade peale jäi maja vaikseks, isegi nii vaikseks, et putukate vaikset lendu oli
kuulda. Ma keerasin end Andrese poole ja embasin teda uuesti nutma puhkedes.
"Mis ma küll ilma sinuta teeks? Sa toetad mind alati, mitte nii nagu Stiiv-Maikel 6 aastat
annaabi.ee 
