V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Oh, mu jumal! Kuidas? Teie ei anna mulle siis iialgi andeks? Kas te
mind igavesti mõtlete vihata? Tähendab, lõpp kõigele? See teebki mind halvaks,
iseeneselegi vastikuks! Te ei vaata mulle otsagi! Teie mõtlete võib-olla sellal hoopis
millestki muust, kui mina siin teie ees püsti seisan ja värisen meie kahe igaviku piiril!
Kõigepealt ärge mulle ohvitserist kõnelge! Ma langeksin teie ette põrmu, suudleksin mitte
teie jalgu, sest seda teie ei lubaks, vaid maad teie jalge all; nuuksuksin kui laps, kisuksin
oma rinnast välja mitte sõnu, vaid oma südame, oma hinge, et teile öelda, ma armastan teid;
kõik aga oleks asjata, kõik asjata! Ja ometi on teie hing täis õrnust ja headust. Teist hoovab
kõige kaunimat mahedust; te olete üleni sulnis, hea, kaastundlik ja veetlev. Ainult minu
vastu olete kuri! Oh, milline saatus!»
Ta peitis pea käte vahele. Tütarlaps kuulis teda nutvat. Seda nägi ta esimest korda. Püsti
annaabi.ee 
