Meie voodid on tulvil siis mahedaid hõngusid, Meil on diivaneid sügavaid siis nagu hauad Ja riiulitäied kummalisemaid lillesid, Mis meile on puhkenud all mõne kaunima taeva Pruukides isu pärast viimaseid soojusevarusid, Saavad me südamed kaheks lõõmavaks tunglaks, Mis peegeldavad siis eneste kaksikvalgusi Kummagi hinges, kahes ühtmoodi peeglis. Õhtul, mis üleni kallab roosat ja sinist müstilist, Me ühe ühise välgu teineteisele heidame, Otsekui pika nuukse, mida laeb hüvastijätt; Ja hiljem üks Ingel, vargsi paotades uksi, Tuleb ja hingestub taas, rõõmus ja truu, Tuhmunud peeglid ja surnuks puhutud tuled. Miks Baudelaire? · Isikupära tunded maise elu ees heitlik- närvilised: kord paelus, tekitas imetlust; kord tõukas eemale, pani tundma mandumust, elu mõttetust · Esimesena tõi luulesse suurlinna võõrandumise teema allakäik, mis lummas · Ilu inetus · Purustab arvamuse, et ainult hea on luule objektiks
· Kärbes: kärbse: kärbest: kärbsesse: kärbsete: kärbseid: kärbestesse e kärbseisse · Kolmainsus: kolmainsa e kolmainu: kolmainsat e kolmainust: kolmainsasse e kolmainusse PÕHITÜÜP MÕTE · Mõtte, mõtet, mõttesse, mõtete, mõtteid, mõtetesse e mõtteisse · Ains nom e-ga lõppevad sõnad, millele gen ei lisanud silpi me (aade, ehe, hõige kate, komme, lähe, muie, nuukse, olme, paine, purre, pööre, riie, roie, saade, tõlge, uure, võie, õpe, üte) · Mõned nu-liitelised sõnad (ellujäänu, läinu, poonu, surmasaanu) · Sõna lõuna VORMISTIKUST · Ains part moodustatakse t-lõpu lisamisega nõrgaastmelisele tüvele (aabet, annet, ehet, luidet, kilget, loodet, murret, köidet, oodet, riket) · Ains illat tugevaastmeline sse-lõpuline (ikkesse, köitesse, lõkkesse, mõistesse, raidesse, süütesse, tekkesse)
annaabi.ee 
