Nutulaule lauldi elu tähtsamatel sündmustel nagu pulmad , matused , sõjaväkke minekul jne. Tähtis oli laulu ajal nuuksuda. Tekst rääkis raskest elust ja sellepärast oli raske tundeid varjul hoida. Surnu juures lauldi , kuna sellega anti surnule teisepoolusele minekuks turvatunne. Nutt oli moodus , kuidas hoida ühendust surnutega. Paremad nutjad olid vanad naised , kes olid saanud tunda elu pahu poolt. Kohati kasutati professionaalseid nutjaid , see komme ei olnud Ingeris laialdaselt levinud. Surnu silmad suleti , et ta ei vaataks endale järglast. Surnu pesti ja viidi sauna ootama matuseid. Surnuaiale minekul peatuti korraks , et teha mälestuseks "karsikko" . "Karsikko" puusse tehti surnu nime tähed , sünni- ja surmaaasta ning rist , ortodoksi usuliste matustel oli nutulauljad, kes ülistasid surnut. Pärast matuseid toimusid peied. Kirstu kaasa pandi villaseid paelu, mõnikord ka nuga. Toimus kindlasti jutlus.
Pulmaplaanidest esialgu ei räägita ja Juss kannab nöörigi pükstel edasi. Juss ja Mari asuvad lõpuks Eespere sauna elama ning saavad poja ja tütre, samal ajal kui Krõõt oma neljanda lapse. Last kandes jäi Krõõt aina nõrgemaks, kuid Andres ei märka seda. Sünnib poiss ja Krõõt sureb, olles varasemalt Marile öelnud, et talle meeldiks, kui Mari saaks Eespere perenaiseks ja hoolitseks tema laste eest. Andresel käsib enda ja laste pärast uue naise võtta. Matused on suured ning nutjaid palju, Andres süüdistab ennast, kuna tahtis nii väga poega ja ta naine pidi selle eest elu andma. Aega mööda asendub Andrese valu tuimusega ning ta nagu ei tunnekski enam midagi. Krõõda kirikusse sõidutamisel avastab, et Pearu oli teed silunud, et surnul hea sile sõita oleks ning Pearu vihastas, et ta ise selle peale ei tulnud. Peale Krõõda surma hakkabki Mari hoolitsema ka tema laste ja majapidamise eest. Juss mõistis
annaabi.ee 
