kuhugi kolme-nelja järgulisteks. Tänapäeval lihtsalt ei viitsita enam süveneda asjadesse, millega hakkama saamiseks läheb aega või mis on natuke liiga raske. Tahetakse kõik kergelt kätte saada ilma suurema vaevata. Selline ''taandareng'' kajastub mitmel pool: hariduses, pere elus ja üldises maailmavaates. Kuid noored sellest ise aru ei saa, nende jaoks on see normaalne kuna kõik on ju sellised. Ilmselt on selles mingilmääral süüdi ka nutiajastu. Elu on kiire, aega ei ole mitte millekski, isegi mitte hinge tõmbamiseks ja on vaja saada ruttu hea amet endale, kus teenitakse palju ja siis nautida oma elu. Muidugi ei ole sellisel soovil midagi viga, aga probleemiks on laiskus. Õpilased istuvad koolis, aga kuulamise ja hariduse omandamise asemel nad kas istuvad niisama ja vaatavad aknast välja või mängivad telefonis mänge ja isegi vajuvad magama. Ükskõik mida, et mitte kuulata õpetaja tüütut juttu. Sellist
Nutisõltuvus Lugupeetud õpetaja, kallid klassikaaslased! 21.sajand on nutiajastu. Me oleme harjunud igapäevaselt veetma üpris suure osa oma ajast nutiseadmetes ja see probleem ei puutu ainult noori. Võin näiteks tuua oma enda ema, iga jumala päev pean kuulama monoloogi teemal "nutisõltuvus", samas kui esimene asi mille ema diivanile maha istudes kätte võtab on just nimelt nutitelefon. Tema küll ajab kõik töö ja muu tähtsa kaela, kuid kas õhtul kell 8, diivanile maha istudes tööpäev mitte läbi ei peaks olema
annaabi.ee 
