"Mäeküla piimamees" Eduard Vilde
Ta ihkab, et teda kutsutaks, sealtsamast aga
kardab kutset ja tunneb tänu, et temaga nii kannatlik ollakse. Ta loodab ja ühtlasi muretseb, et asi on ehk
juba ununenud. Kuid ei, kui nad kohtusid uuris Kremer miks siiamaani vastust pole ja noomis Tõnu, et ta
on kade ja Mari tegelikult oleks isegi nõus. Lõpuks palus Tõnu aega juurde.
Pärast seda päeva hakkas Prillupi Tõnu teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, vaid lausa ja suisa. Ta
ei tükkinud peale, ta ei nõudnud ega nurunud - see tundus talle väärana, kuigi ta tarviliku vahvuse vahel
kokku oleks saanud küsimise jaoks. Mari seisis vakka nagu koer, kelle seljast kirpu otsitakse. Ta ep öelnud
"ei" ega öelnud "jaa", ei viitsinud viimaks kiitsakat naljatustki tõrjumiseks tarvitada. Midagi ei läigitanud
tema rahu, ta naeratles ainult või vaatas mõttekaugelt kõõrdi, vahel sügavat kätt kõrva taha pistes, vahel ka
vaikimisest äkki laulusuminasse sattudes
annaabi.ee 
