Tsitaat peab olema muust tekstist selgelt eraldatud. Üldiselt pannakse tsitaat jutumärkidesse (vahel on eraldi lõiguna kursiivis). Kui tsiteeritav tekst on liiga pikk või kõik ei ole käesoleva töö seisukohalt oluline, võib tsitaati lühen- dada. Välja jäetud osi märgitakse katkestusjoontega: --- või [---]. Kui tsitaati soovitakse täiendada vajalike selgitavate sõnadega (nt kes on „tema“), siis see omapoolne lisandus pannakse nurksulgu- desse. Mitmest kohast võetud lausekatkendeid ei tohi liita üheks tsitaadiks. Ühes lauses esinevad erinevatest kohtadest pärit tsitaadid tuleb igaüks varustada omaette jutumärkide ja viitega originaalile. Viitamine võib olla autorikeskne – refereeritav uurija on lause subjekt, tegija. Teemakeskselt viidates esitab kirjutaja enne mõtte ja seisukoha (või allika, kust see seisukoht on avaldatud) autor paistab alles viitesulgudes. Mõningaid tekstinäiteid
lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Viide tehakse kohe peale tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile [11]. Töödes tuleb kasutada tekstijärgselt kasutatud kirjandusele nurksulgudes viitamist. Peale esimest nurksulgu kirjutatakse vastavalt kasutatud kirjandusele algallika number, 15 peale seda vastav leheküljenumber, need eraldatakse komaga, nt [5, lk 21]. Kui kogu töö ulatuses on kasutatud lühendite lõpus punkte, tuleb punkt panna ka viites, nt [5, lk. 21]. Internetiallikate korral võivad puududa lehekülje numbrid, siis tuleb kirjutada nurksulgudesse ainult kasutatud kirjanduse vastav number, nt [3].
annaabi.ee 
