Üldloodusteaduse kordamisküsimused-vastused
Rutherford kasutas radioaktiivse preparaadi (raadiumi) poolt
kiiratavaid alfa-kiiri ning üliõhukeseks leheks valtsitud kulda.
Arvutuste lähteandmeteks olid alfa-osakese q/m erilaeng ning kulla tihedus
ja aatommass. Alfa-osakeste kiiruse määras kiirendava elektrivälja
potentsiaal ,nende arvu kindlaks teha tsinksulfiidiga kaetud ekraanil
ilmuvate sähvatuste järgi. Määratavaks seoseks oli kõrvalekaldunud osakeste
suhtelise arvu sõltuvus kõrvalekaldenurgast. Hajunud osakeste tegeliku
nurkjaotuse täpne vastavus punktlaengute väljast arvutatule ongi katse
põhitulemus. Seevastu sageli pakutav "aatomituuma läbimõõt" on vaid
positiivse laengu maksimaalne ruumiline ulatus. Niisiis - mudel, kus
elektron võngub tuuma sees, pole võimalik. Järelikult peab ta võnkuma
tuuma ümber. Mehaanika seisukohalt on seegi võimalik. Veelgi enam: uus
ülesanne pole midagi muud, kui masspunkti liikumine pöördruutsõltuvusega
jõuväljas, st. kõige enam uuritud mehaanikaülesanne
annaabi.ee 
