Faust Issand ja Mefistoteles sõlmivad taevas kihlveo. Saatan nimelt väidab, et inimene on oma loomult õnnetu ja armetu, igavesti nurjuv ja loodudki kannatama. Jumal aga usub inimese õilsusesse ja lausub: " Las kurja nõuga saata igat sammu siis kiusaja ka kurjast kasvab hea." Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistoteles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada. Mefistoteles pakub Faustile oma teenistust, andes talle kasutada oma võimed ja lubades talle igasuguseid imesid näidata. Vastutasuks peab Faust andma oma hinge kuradile hetkel, kui tunneb, et on eluga rahul. Kuna Faust on oma
,,Faust" Johann Wolfgang Goethe Issanda ja Mefistofelese vaheline leping seisnes selles, et esmalt Moosese raamatu järgi lõi jumal inimese endanäolisena valitsema kõige elusa ja elutu üle. Mefistofeles on seisukohal, et inimene on mannetu, igavesi nurjuv. Ta võrdleb teda tirtsuga, kel puudub lennuvõime. Jumal annab Mefistofelesele vabad käed Fausti hinnata ja sõnastab väga olulise arenguprintsiibi: ka kurjast kasvab hea. Probleem ei ole niivõrd Fausti erakordses isikus, vaid inimese olemuses üldse. Issand tunnistab, et kuigi pime tung veab inimlast, ta siiski aimab, ihkab õiget rada. Fausti ja Mefistofelese vaheline kokkuleppe tuum seisnes selles, et teose algul on Faust depressioonis. Ta on rahulolematu iseenda teadmistega (s
annaabi.ee 
