V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
pisut pahameelt ilmutas, nähes, et Quasimodo ustele hoolega tohutuid raudriive ette lükkas
ja tabalukke kinni keeras, mis muutsid laiad uksepooled tugevateks müürideks. Dom
Claude'il oli palju murelikum nägu kui muidu. Tollest öisest juhtumisest saadik kohtles ta
Quasimodot halvasti, kuid mõttetu oli tema vastu karmust näidata, vahel teda isegi lüüa:
miski ei kõigutanud ustava kellalööja alistumust, kannatlikkust ega nurisematut leplikkust,
ülemdiakoni poolt talus ta kõike: sõimu, ähvardusi, hoope, ilma et oleks midagi vastu
pomisenud või vähematki kaevanud. Ainult vahel
396
2
3
4
saatis ta dom Claude'ile rahutu pilgu järele, kui see trepist üles torni läks, kuid ülemdiakon
hoidus ka ise gsrneralda silme ette ilmumast.
Niisiis sellel ööl heitis Quasimodo pilgu oma vaestele mahajäetud kelladele Jacqueline'ile,
Marie'le, Thi-bauld'le ja ronis üles põhjapoolse torni tippu, pani oma hästisuletud
annaabi.ee 
