KASVATUSE KLASSIKA
Maailm lausa kajab kiitusest: armastajad
kiidavad oma kallimat, lugejad kiidavad oma lemmikkirjanikku, jalutajad kiidavad
maastikku; kiidetakse ilma, veine, toite, näitlejaid, autosid, hobuseid, koole, riike, lapsi,
mägesid, haruldasi marke või putukaid, mõnikord isegi poliitikuid või teadlasi. Ma polnud
kunagi märganud, et kõige alandlikumad, tasakaalukamad ja võimekamad inimesed kiidavad
kõige rohkem, samal ajal kui iseäratsejad, rahulolematud ja nurisejad kiidavad kõige vähem.
Head kriitikud leiavad midagi kiiduväärset isegi puudustega töödes, halvad kriitikud aga
kärbivad pidevalt lugemiskõlblike raamatute nimekirja.
Kui just kaalukad asjaolud ei takista, näib kiitus olevat kuuldavaks tehtud sisemine tervis ja
seda isegi siis, kui väljendusvormid oskuste puudumise tõttu tahumatute või koguni
koomilistena paistavad. Kiitus mitte ainult ei väljenda rõõmu, vaid suurendab seda, lisab
täiuslikkuse mõõtme