Gustavsoni raamatust „Meditsiinist vanas Tallinnas“
tündrit vilja.
Esmakordne katku mainimine on samuti seotud võõrvallutajate sissetungiga.
Ka Põhjasõda tõi külakostiks katkupisikuid kui maa oli vaevalt toibunud
eelnenud näljahädast ja surmadest. Võimud ei pööranud erilist tähelepanu uue
katkupuhangu ohule, vaid nägid vaenlast ainult Vene vägedes. Kahjuks.
Teoses on üles loetletud ja värvikalt kirjeldatud üle kümnekonna haiguse koos
tagajärgedega; enam kui 5 sorti ravijaid, peale nende Tallinna ametlike
meedikute rivaalid: nurgaarstid ; kõiksuguste erialade rändarstid. Neile on
pühendatud eraldi peatükk. Loomulikult olid tohterdajad valdavalt
mitteeestlased.
Samuti on kirjeldatud esimesi hoolekandeasutusi (kloostrid, seegid,
pidalitõbiste, süüfilisehaigete ja vigaste hospidalid). Keskaja linna
sotsiaalpoliitika ehk kuidas ta lahendas oma vaeste, vanurite, haigete ja kerjuste
probleemi. Tähtis linnaühiskonda iseloomustav joon.
Räägitakse ka suguhaiguste legaalsetest levitajatest prostituutidest. Arvata võib,