Peeter I valitsusaja ebaõnnestumised ja tegematajätmised
tihti komejandiks. Tema loodud trükikojad eelistasid vaimulike tekstide asemel trükkida
hoopis palju ilmalikuma sisuga teoseid. See kõik aga ei sobinud õigeusklike tavadega.
Peeter allutas kiriku ja vaimulikkonna sinode ehk vaimulike kolleegiumite rajamisega
enda kontrolli alla. Ta sekkus kiriku asjadesse millal tahtis: otsustas, kellest saab piiskop,
teostas järelvalvet vaimulike kohtute üle ja valitses kiriku maavaldusi. Ta vähendas kloostrites
elavate munkade ja nunnde arvu, kes sinna nekruti- või makuskohustuste eest põgenesid ja
asjatult riigikassat tühjendasid.
Peeter küll jäi õigeusklikuks, kuid ta oli veendunud, et kirikupoliitikat tuleb ajada ja
kiriku finantse valitseda tema tingimuste kohaselt. Seevastu konservatiivid keeldusid teda
õigeusklikuks valitsejaks pidamast- ta veiderdas, mehkeldas välismaalastega ja nägi nende
moodi välja- habemata ja võõrastes riietes. Peetril puudus sümpaatia õigeuskliku vagaduse
suhtes.