V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
sama välja teeb. Ta kannab kaelas amuletti, mis -- nagu kinnitatakse -- kord teda vanematega
kokku viib, mis aga oma võimu kaotab, kui tütarlaps oma neitsilikkuse kaotab.
Sellest siis tulebki, et me mõlemad väga vooruslikult elame.»
«Teie, meister Pierre, arvate siis,» vastas Claude, kelle nägu üha selgemaks läks, «et
sellesse olendisse pole veel ükski mees puutunud?»
«Kuidas saaks keegi ebausu vastu, dom Claude? Tüdruk on kord selle endale pähe võtnud.
Arvan, et säärane nunnalik tõrksus, mis nii visalt püsib muidu nii. kergesti taltsutatavate
mustlastüdrukute keskel, on kindlasti haruldane. Kuid tal on kolm soosijat: esiteks Egiptuse
hertsog, kes ta oma kaitse alla on võtnud, küllap sellega arvestades, et ta tema mõnele
neetud abtile saab maha müüa; siis kogu mustlaste pere, kes teda erakordselt austab nagu
jumalaema; ja lõpuks pisike pussnuga, mida see pagana tüdruk hoolimata prevoo keeldudest