Mõtte mõttest
loomuliku protsessi õigsust.
Hume lükkas tagasi igasugused mõistuslikud printsiibid.
(i) Ta eitas substantsi olemasolu: nii nagu pole substatntsi unenäo kogemuses, nii ka mitte
ärkveloleku kogemuses.
(ii) Ta eitas "mina" olemasolu. Mina on vaid kimp aistinguid, fiktsioon, mida ma ei taju.
(iii) Ta eitas identsust, sest miski ei jää samaks läbi aja. Mõttekas on vaid samasugususe
mõiste, mitte samasuse mõiste. On vaid kvalitatiivne identsus, mitte numeeriline. Jumal
võib asja iga hetk hävitada ja samasuguse asemele panna. Identsuse mõistel puudub
praktiline sisu.
(iv) Hume ei eita materiaalse maailma olemasolu (Berkeley) ega ei kahtle selles
(Descartes). Ta väidab vaid, et selle olemasolu ei saa mingil viisil tõestada.
(Uuemal ajal usutakse mateeriasse, sest aistingud on konstantsed ja koherentsed).
(v) Hume väitis, et me ei saa kindlaks teha, kas maailmas on olemas põhjuslikkus, sest
annaabi.ee 
