Nukk ja religioon on tihedalt seotud. Inimene hakkas nuku kaudu jumalaga suhtlema. Nukk on üldistav, sümbolite ja müütilise üldistuse väljendaja, mõtete ja ideede avaja. Nukuteater kõneleb mõistukõne keeles seda eelkõige täiskasvanute nukuteatris. Laps kohtub nukuteatris imega. Ime paneb lapses kasvama uudishimu. Uudishimu aga on lapse arengu alus. Ent nukuteater pole vaid lasteteater. Lastele tehtav nukuteater on kõigest nukuteatrikunsti üks osa. Eestis on paraku nukuteatrit rohkem lastele tehtud. Laps saab nukuteatris kunstis orienteerumise alused, hakkab nukkudega mängitud primitiivse muinasjutu kaudu mõistma keerulisemaid teemasid. Sageli hakkavad väikesed lapsed sirmietendust vaadates nutma sest nukk, mis kodus on mängimiseks, ärkab teatrilaval ellu. See ongi ime. Nukuteater on kõige maagilisem teatrikunsti liik. Kui näitleja laval räägib, siis seda me usume, kui filmilindil
Noorsooetendusi hakati nõudma ka ringreisidel. See aga oli kulukas. Et neid etendusi provintsi viia, hakati proovima nukuteatrit. (Tšehhi nukuteater oli käinud 1935 Tallinnas, satuti vaimustusse.) Moodustati omaette trupp, keda õpetati välja. Esimesed katsetused olid Taavet Poska “Möldri mälestused” ja O. Lutsu “Nukitsamees”, mõlemad lavastas Kalmet. 1936-38 Kalmet lavastas enamus nukuetendused ja 1937 käis Kalmet ka Tšehhis nukuteatrikunsti õppimas. Tema pani aluse kutselise nukuteatri kujunemisele. Tema õpilased rajasid ja moodustasid hiljem Eesti Riikliku Nukuteatri tuumiku. 1930ndate lõpus pühendus Kalmet „päristeatrile“ ja jättis lastele lavastamise teiste hooleks. 1938 kinnitatakse Kalmet vastloodud Riikliku Lavakunstikooli juhatajaks kui ainukest kandidaati, mis aga järgnevate Saksa ja Nõukogude okupatsioonide ja sõja oludes ei saanud kuigi kaua töötada ja lõpetas juba (1941 aastal tegevuse
annaabi.ee 
