Näeme veel , Simon! See raamat räägib neljanda klassi poisit Simonist ja Nathanist. Simon on ratastoolis, kuna tal on haigus kus lihased kokku kärbuvad. Enamus neist inimestest sureb teismeeas. Aga simon ei nukrutse, ta on rõõmsameelne ja teeb koguaeg nalja. Simonile ei meeldi kui talle kaasatundtakse ja teda haletsetakse. Kolmandas klassis käis Simon koolis veel karkudega ,aga neljanda klassi alguses olid tema lihased liiga nõrgad. Klassikaaslased on samuti väga seltsivad. Nad teevad filmi ja orienteeruvad. Kui klassis küsiti kes ei karda vanaks saada, oli Simon ainuke kes käe tõstis ja ta põhjendas seda sellega, et ta ei jõuagi kunagi vanaks saada, sest ta sureb ennem ära
Becky kerge rõõmsa naeruga; kuid see suri kõhe tema huultel, asendudes oigega. «Oh, kuidas ma võisin magada! Soovin, et ma ei oleks kunagi, kunagi ärganud! Ei, ei ma ei tahtnud seda öelda, Tom! ära vaata nii! Ma ei ütle seda enam.» «Mul on hea meel, et sa magasid, Becky. Sa oled nüüd välja puhanud ja me leiame õige tee.» «Me võime katsuda, Tom. Kuid ma nägin unes nii ilusat maad. Arvan, me läheme sinna.» «Võib-olla, võib-olla ka mitte. Ära nukrutse, Becky, ja lähme katsume jälle õnne.» Nad tõusid ja rändasid edasi käsikäes ning lootusetult. Nad püüdsid arvata, kui kaua nad olid koopas viibinud. See tundus päevade ja nädalatena, ometi oli selge, et see ei võinud nii olla, sest nende küünlad polnud veel lõppenud. 185 Tükk aega Hiljem -- nad ei teadnud, kui palju -- ütles Tom, et nad peavad tasa kõndima ja vee tilkumist tähele panema, et mõnda allikat leida. Viimaks nad leidsidki allika, ja Tom leidis, et on
annaabi.ee 
