Marie Underi ja Henrik Visnapuu armastusluule võrdlus
unde. / Muru pääl magavad rohun / isegi haldijad rahun. / Silmik seinakell üksi teeb tunde."
Eraldi tähtsuse saavutavad mõlema autori jaoks luuletused armastatud inimeste kaotamisest,
eelkõige ema. Mõlemad tundsid pärast ema kaotust, et ,,kokku südame kõik valgub, oh, kui
palju sulle võlgu, emakene, emmekene." Visnapuu, nagu mehele omane, kirjutas võimalikult
jõuliselt ning lihtsalt, kuid siiski kerge nukrusevarjuga. Kasutamata keerulisi sõnu ning lisades
kohati võib-olla jaburana tunduvaid, kuid tegelikult tähtsaid väiteid, suutis mees edasi anda
piisavalt, et panna mõistma, kui väga ta kellestki hoolis ning teda tagasi soovis:
,,Memm sedasi vaikselt suri
ja ingli käel lendas taeva.
Maa pääl oli palju vaeva,
ja toidu pärast ka nurin."
annaabi.ee 
