V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
meelde tuhanded üksikasjad, mis teda varsti kindlale mõttele viisid, et mustlastüdruku
varastajaks on ülemdiakon. Ometi oli tal austus preestri vastu nii suur, andumus, tänumeel ja
armastus olid nii sügavad juured ta südamesse ajanud, et need tunded isegi veel nüüd vastu
panid armukadeduse ja meeleheite küüntele.
Ta uskus, et tütarlapse on ära viinud ülemdiakon, kuid verejanuline, surmav viha, mida
vaene kurt oleks säärasel juhul iga teise vastu tundnud, muutus sügavaks nukruseks.
Sellal kui ta mõtted nõnda preestri ümber keerlesid, hakkas koit juba kiriku tugipiitu
valgustama. Ja ta nägi äkki kiriku ülemisel galeriil, apsiidi ümbritseva' välimise balustraadi
käänu kohal üht liikuvat kogu. See kogu tuli tema poole. Ta tundis selle peagi ära: see oli
ülemdiakon.
Claude astus raskelt ja aegamööda. Kõndides ei vaadanud ta enese ette, vaid põhjapoolse
torni poole minnes oli ta nägu kõrvale, Seine'i parema kalda poole pööratud. Ta pea oli õieli,