"nukrameelsetesse" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

61 leiba ega ulualust, igalt poolt pigistas teda häda ja ta leidis, et häda on väga karm. Juba ammu oli ta avastanud selle tõe, et Jupiter oli inimesi loonud misantroo-pia-tujus ja et targal mehel tuleb kogu aeg heidelda saatusega, mis ta filosoofiat kaitseseisukorras hoiab. Mis temasse puutus, siis polnud ta näinud, et teda kunagi nii karmilt oleks piiratud: ta kuulis oma kõhtu nurisevat ja leidis ebaõige olevat, et kuri saatus ta filosoofiat näljaga võita katsub. Ta vajus üha enam nukrameelsetesse mõtetesse, kui teda äkki neist välja kiskus kummaline, äärmiselt mahe laul. Noor mustlastüdruk laulis. Ta hääles, samuti kui ta tantsus ja ilus, oli kirjeldamatut võlu, midagi nii-öelda puhast, kõlavat, õhulist, tiivulist. Ta laul oli pidev helisemine, meloodiate, ootamatute trillerite ja lihtsate lausete ahel, mida katkestasid teravad, vilistavad helid; vahelduvad heliredelid, mis isegi ööbiku tasakaalust oleksid välja viinud, mis aga siiski harmooniliselt liitusid; pehmed