MUST KASS
Oli koguni
korraldatud läbiotsimine – aga muidugi ei leitud midagi. Mu tulevane õnn paistis
olevat kindlustatud.
Neljandal päeval pärast tapmist tuli täiesti ootamatult majja salkkond politseinikke,
kes asusid uuesti maja ja selle ümbrust rangelt läbi otsima. Kuna ma aga olin kindel,
et mu peidukohta pole võimalik avastada, ei häirinud see mind põrmugi.
Politseinikud käskisid mul neid läbiotsimisel saata. Nad ei jätnud ühtki nukatagust
ega nurka läbi uurimata. Lõpuks läksid nad kolmandat või neljandat korda alla
keldrisse. Mul ei värisenud ükski lihas. Mu süda lõi rahulikult nagu süütul magajal.
Sammusin ühest keldri otsast teise. Panin käed rinnale vaheliti ja kõndisin muretult
edasi-tagasi. Politsei oli igati rahul ja valmistus lahkuma. Ma ei suutnud oma rõõmu
talitseda. Ma lausa põlesin, et võidurõõmsalt öelda kas või üksainus sõnagi, nii et
nad oleksid täiesti veendunud minu süütuses.
annaabi.ee 
