Putukate välisehitus
Hüppejalad
sääred neist pisut pikemad, käpalülid eri
pikkusega
Tiivad on kilejad õhukesed moodustised, mida tugevdavad kitiniseerunud
tiivasooned. Putuka tiivad pole elutud moodustised. Soontes paiknevad närvilõpmed
ja trahheed, seal voolab ka putuka veri ehk hemolümf. Enamusel putukatel on kaks
paari tiibu. Kahetiivalistel on tagatiivad evolutsiooni käigus muutunud lühikesteks
nuijateks sumistiteks. Mitmed putukad on seoses oma eluviisiga lendamisest
loobunud ning tiivad hoopis kaotanud (näiteks kirbud, täid, väivid, lehviktiivaliste ning
mõnede liblikaliikide emasloomad jt). Kõige ürgsematel putukatel pole tiibu kunagi
olnudki. Mardikate eestiivad on muundunud paksenenud, tugevalt kitiniseerunud
kattetiibadeks. Nad kaitsevad putuka õrna tagakeha vigastuste eest. Ka lutikatel on
eestiivad tugevamaks, nahkjaks muutunud.
Erinevate putukate lennukiirus on erinev
annaabi.ee 
