A.dumas Kolm musketäri terve raamat
väga kiire, ma ajan kedagi taga ja . . .»
«Kas te unustate oma silmad maha, kui te jooksete?» küsis Porthos.
«Ei,» vastas d'Artagnan nagu nõelatult, «ei, sest tänu oma silmadele näen ma isegi
seda, mida teised ei näe.»
Kas Porthos mõistis või ei mõistnud, igatahes andis ta oma vihale vaba voli.
«Härra,» ütles ta, «ma hoiatan teid; te saate naha peale, kui te ennast niiviisi vastu
musketäre nuhite.»
«Naha peale, mu härra,» kordas d'Artagnan, «kas see pole liiga rängalt öeldud?»
«Just paras sõna mehelt, kes on harjunud rinna vaenlasele vastu panema.»
«Tulise pihta! Küll ma juba tean, et oma seljatagust ei näita te kellelegi.»
Ja oma vembust vaimustatud noormees eemaldus, naerdes täiest kõrist.
Porthos vahutas vihast ja tegi liigutuse, nagu tahaks ta d'Artagnanile kallale tormata.
«Hiljem, hiljem,» hüüdis talle d'Artagnan, «siis kui teil pole seljas mantlit.»
annaabi.ee 
