Peer Gynt
päevi pikki, sorid tahmund kolde tuhas; mis sa puutud, läheb rikki: astud tantsupõrandalle, kohkub tüdrukutekari, satud aga
tänavalle, lööb sul punetama hari, oled vana riiukukk!"
Kui Ase Peerile järgi jõudes Ingridi pulma jõuab nõuab ta: " On's mu pojuke siin? Saaks kinni ta salgust! Küllap ma talle epistlit
nüüd loen! Ma teda vihun, ma teda soen!" Kui aga näeb, et ta poeg pruuti minema viib : " Et sa alla lendaksid uperkuuti!
Ettevaatlikult, Peer! Sa astu tasem!......Jumal nuhelgu mind, kui teda puutuda lasen!"
See on ehk kõige ilmekam näide Ase tüüpilisest käitumisest. Ühelt poolt saab ta aru, et ta poeg käitub valesti, teiselt poolt aga ei
suuda ta end kokku võtta, et teda karistada või karistada lasta. Ma saan aru, et see on väga emalik ja tavaliselt emad kalduvadki
sellisele käitumisviisile, kuid see siiski ei tähenda, et see õige oleks. Nagu raamat näitab ei too taoline kasvatamine head ei emale
ega ka pojale