Tõde ja Õigus II Terve tekst
oli tähtsaid õiendusi, nii et pidi rüüpama kirjutaja eluruumides küll naiste ja meeste pudelist,
mille tõttu jutukõma aina kõvenes. Ja kui see läks sedavõrt valjuks, et Indrek kuulis seda juba
läbi paari seina ja ukse, alles siis tuli Pearu ka Indreku jutule.
,,Tere kua, nuabrimehe äbarik!" hüüdis ta Indrekule kätt sirutades, mille see vastu võttis ja
kuidagi ei suutnud hoiduda piinlikust tundmusest, et Pearu sõrmed polnud sugugi könksus,
nagu tema isal. Kaua hoidis ,,nuabrimees" noormehe kätt, keda nimetas mõni teab miks veelgi
paar korda äbarikuks. Ise rääkis ta nõnda:
,,Mullu sügisel ütlesin kõrtsis sinu isale, oma nuabrimehele, selle vänge vanamehele, väga
vängele, sest mina ise olen vänge ja kuis siis minu nuabrimees läbi suab, kui ta vänge ei ole, --
nii et ma siis ütlesin selle vänge vanamehele, va Mäe Andresele, kui ta oma meremõrtsuka,
selle noore Andrese, sinu kalli venna, õieti öelda, poolvenna, kroonu viis, sellesama, kes
annaabi.ee 
