Muistne Vabadusvõitlus
sõna ja tulid hilinemisega või ei tulnud üldse appi. 1217. aastal toimunud Madisepäeva
lahingus, mille lõpptulemusena jäid eestlased alla ning Norgorodi vürsti, kes lubas
lisajõude, ei saatunud mitte kedagi appi. Eestlased ei teinud head koostööd
naaberrahvastega, et ennetada neid olukordi, kui nad oleks teadnud, oleksid palunud
mujalt abivägesid.
Samuti puudus eestlastel ühtne suur juht. Taanis oli selleks kuningas Valdemar II,
liivlastel Kaupo, Novgorodil vürst Jaroslav. Eestlastel olid olemas mitmesugused
vanemad, nagu näiteks Lembitu, aga kindlat juhti ei olnud. Et eestlastel puudus selline
inimene, sellepärast ei toimunud õiget valitsemist ning vägede juhtimist, mis oleks olnud
kindlasti suureks plussiks eestlasetele vabadusvõitluses. Eestlased ei olnud piisavalt
arenenud ning ei osanud ette arvata, et sellist inimest läheb vaja.
Eestlaste sõjategevus ei olnud orienteeritud. Õigupoolest orienteeruti ainult
annaabi.ee 
