Karl August Hindrey “Kaugekõne”
sujuvaks. Paljudes novellides esines liiga palju tegelasi, kellest mõnel peatuti
pikemalt, siis liiguti põgusalt järgmistest üle ainult selleks, et vahepeal kellegi juurde
ootamatult tagasi pöörduda. "Noored baltlased" ning "Haiged hinged" vajasid isegi
paaris kohas ülelugemist, kuna sündmused ja nende vahelised peatused millegi üle
filosofeerimiseks, panid mind mõttejärge kaotama. Mulle meeldis lugeda
"Välkvalgust", mille pealkirja juba mõnel pool selle metafoori tabavuse tõttu
novellizanriks on nimetatud. Idee vere puhtusest ei ole uus, sellega olen lugedes
varemgi kokku puutunud, aga novellis oli see ilusti kokkuvõtvalt välja toodud. Mulle
meeldis ka loo lõpp, kus inimesele välja pakutud idee, mis tema seisukohalt on
mugav, kiirelt omaks võetakse. Paljude novellide puhul panin tähele, et nad oleks
nagu lahti rebitud mõnest romaanist ja pidevalt leidsin ennast tundmuselt nagu oleksin
mõne raamatu keskelt lahti võtnud ja lugema hakanud. Sama järsult nagu algasid,
annaabi.ee 
