Novellist, novelliteooriast ja Dekameronist
Nad üldistavad saksakeelset kirjandust ning on mõnikord
paratamatult rõhutanud momente, mida ei saa pidada novelille ainuomasteks.
Üheks esimeseks novelliteoreetikuks võib pidada Goethet, kes kirjutas puhta zanrinäitena
teose ,,Novelle" (1828) Ta määratles Goethe novelli nimelt kui ühte erakordset, ent
tõestisündinud juhtumust. Goethe seadis esiplaanile tegevuse range ühtsuse novellis,
välistades nõnda kõrvalepisoodid- ja tegelased. Saksa romantikutest on novelliteooriasse veel
jälgi jätnud näiteks:
- F. Schlegel, 1981 novell on sobiv esitama mingit sügavalt subjektiivset meeleolu või
vaadet kaudselt ja just kaudsus ja sümboolsus võib novellis saavutada oma suurima võlu.
Samuti rõhutas ta jutustaja tähtsust, esitus peab köitma, novell kui anekdoot.
- L. Tieck sõna novell ei tohi samastada juhtumuse, loo, jutustuse ega anekdoodiga. Kõige
tähtsamaks pidas ta pöördepunkti, mis tema sõnul eristab novelli teistest proosazanritest.
- F. T
annaabi.ee 
