Ilja Repin
Garsinit, Kramskoid, Semiradskit ja Lev Tolstoid, kõik kõnelevad tema teose lehekülgedel
palju ja meelsasti ning igaüht neist on Repin iseloomustanud neile omase kõneviisiga.
Enne oma mälestuste kirjutamist ükskõik kellest, jutustas Repin neist mitmele inimesele,
kusjuures iga meenutavat kuju mängis ta nagu näitleja laval, s. t. imiteeris tema häält, matkis
tema liigutusi ja näoilmet. Tema poolt öeldu ja kirjeldatu vahel on ulatuslik side. Paljud tema
novellistidest, enne kui ta suvatses neid kirja panna, olid juba suusõnaliselt täiesti valmis. Paljud
tema memuaaride leheküljed olid mõeldud ettelugemiseks, ja kui ta neid kirjutas, kuulis ta
selgelt, kuidas kõlab tema kui autori hääl. See määraski ära tema stiili. Ta tundis suurepäraselt
rahvakõnet ning säilitas kogu eluaeg mälus palju vene ja ukraina talupoegade tabavaid
väljendusi, mida ta oli kuulnud lapsepõlves ja samuti siis, kui rändas mööda Volga- ja Dnepri-
äärseid külasid.