"Kaugekõne" K. A. Hindrey
on negroidseid jooni. Poiss osutub mulatiks ning kirjanik analüüsib pikalt põhjamaalase
Ördali abielulugu ning võõra vere probleeme. Muu hulgas räägib Ördal ka oma harrastusest
öisest pildistamisest välkvalgusega, st magneesiumiga. Nii toob Hindrey tabava motiivi
fotograafi välkvalgus öös paljastab seda, mida tavaliselt ei näe. Välkvalgus on ilus metafoor
novellizanri kohta üldse. Peaks ju novellgi pakkuma teravat konflikti, mis otsekui välkvalgus
öös paljastab kujutatava tõeluselõigu olemuse. Klassikaline novell niisugust välkvalgust
taotlebki. Aga mitte Hindrey. Tema paneb oma novellile küll pealkirjaks ,,Välkvalgus" ja
kasutab jutustamise käigus välkvalguse motiivigi, kuid novelli süzeed ta välkvalguse-efektile
ei raja. See eeldaks teravat konflikti, lõikuvat intriigi, raksuvat pinget. Hindrey
,,Välkvalguses" puudub üldse süzeeline konflikt
annaabi.ee 
