Friedebert Tuglas
koodnimetus uusromantism. Novellikogu "Hingede rändamine" (1925), kus leidub
muuhulgas ka vaimukas kaitsekõne saatanale, essenovell "Poeet ja idioot", lõpetas
Tuglase uusromantilise loomingutsükli. Tema sel perioodil kirjutatud novelle on
tõlgitud väga palju.
Tuglase poeetilise realismi periood algas romaaniga "Väike Illimar" (1937) ja
jätkus Teise maailmasõja ajal lüürilise lühiproosa kogus "Unelmate maa",
romaanikatkendis "Käsu Hansu noorus", novellis "Viimne tervitus", novelletis
"Keiserlik kokk" jt.
Kirjaniku ainukesed romaanid "Felix Ormusson" ja "Väike Illimar" on loodud
niisiis paarikümneaastase ajavahega ja teine teisel meetodil. Mis neid ühendab, on
autorilähedane kangelane. Nimitegelased peegeldavad kaht järku autori enese
isikuloos, mõistagi üldinimlikult tähendusrikkaid järke. Illimar avastab maailma n-ö
puhta lehena, lapsesilmadega. Selle protsessi vahendamiseks on omal kohal naivistlik
kujutusviis
annaabi.ee 
