Arthur Honegger lühikokkuvõte
puhkpillide kahene koosseis. Oma pilvitult heakõlalise helikeelega on 4. sümfoonia traagilistele
3. ja 5. sümfooniale suureks kontrastiks.
Võrreldes nii mõnegi teise oma kaasaegse heliloojaga (näiteks Stravinski või Milhaud` ga), on
Honeggeri helikeel mõnevõrra konservatiivsem. Oma raamatus "Je suis compositeur" ("Mina
olen helilooja", 1951) kirjutab Honegger justkui selle põhjenduseks, et "absoluutset originaalsust
pole olemas". Ka kõige radikaalsematel novaatoritel on alati eelkäijad, Honeggeri puhul on
otseseid eelkäijaid ehk pisut raske nimetada, kuid tema muusikas võib siiski leida mõningast
seost nii Bachi passioonide ja Händeli oratooriumide pateetilise stiili kui ka Wagneri ooperliku
dramatismi ja massiivse orkestrifaktuuriga.