seismine, nende esindamine ja kaitsmine, samuti notarite ühendamine läbi organisatsiooni.6 Alates notariaadiseaduse vastuvõtmisest ühendab kõiki notareid avalik-õiguslik kutseühendus –Notarite Koda.7 Notarid on Notarite koja liikmed ex officio. Kuigi seadus ei käsitle Notarite Koda kutseühendusena, on nii normides kui ka tegevuses omavalitsusliku ning isemajandava kutseühenduse tunnused siiski täiesti olemas. 8 Notarite Koda on ladina notariaadile omane tunnus. Selline kutseühendus on asutatud igal maal, kus notariaat on läinud ladina notariaadi sätestamise teed.9 Ladina tüüpi notariaadi põhiprintsiipideks on notari sõltumatus, erapooletus ja ametisaladuse hoidmise kohustus, lisaks kõrgendatud tsiviilvastutus ja kohustuslik ametikindlustus, kindlaks määratud notarite arv ja riiklik järelevalve notarite ametitegevuse üle10. Koos uue seaduse vastuvõtmisega sai Eesti Vabariigi endisest riiklikust notariaadist,
ja poliitilised elutingimused seoses NSV Liidu lagunemisega, on see mõjutanud notariaadi korraldust paljudes riikides, sealhulgas ka Eestis ja Venemaal. Ei ole saladus, et ajalooliste põhjuste tõttu omasid Eesti ja Vene notariaat ühiseid ajaloolisi aluseid notari instituudi arenemiseks. Eesti notariaat enne 1940. aastat ja Tsaari-Venemaa notariaat omasid palju sarnasusi. Mõlemate riikide notariaadid vastasid ladina mudeli notariaadile, aga need sarnasused likvideeriti seoses NSV Liidu võimu kehtestamisega. Seega kogu NSV Liidu territooriumil, sealhulgas ka Eesti territooriumil, kehtis riikliku notariaadi 3 instituut. Pärast taasiseseisvumist 1990.-te alguses alustas Eesti oma iseseisvat arengut ja lähenes Euroopa kultuuriruumile. Suured muudatused notariaadis toimusid 1993. aastal, mil