Üks Eesti omariikluse taastajatest
On kaks tähtsat ajalooliselt väljakujunenud kriteeriumi, mis määratlevad sõpruse
tegeliku ulatuse ja olemasolu. Need on: esimeseks puuda soola koostarbimine ja teiseks
usalduslikkus koos luurele minekuks. Meie puhul ( Uno A. ja Kalle K.) on need kindlalt
täidetud. Olime aastatel 1966-1971 kursusekaaslased, rühmakaaslased ja toakaaslased ja
edaspidi kolleegid-peretuttavad- mõttekaaslased.
Kuigi enam kui pool sajandit on kustutanud mälust detailsed üksikasjad, püüan naasta
nostalgiaradadele. Esimest loengut ma loomulikult ei mäleta, aga edaspidi olime ikka ka
pinginaabrid. Olime sõjaväekarastusega ja vanemad paljudest kursusekaaslastest, võtsime
õpinguid suht tõsisemalt kui noored tudengid. Põhjuseta ja kergemeelselt Uno loenguid ega
praktikume vahele ei jätnud. Seda kergem ja rahulikum oli eksamiperioodidel. Saime lubade
eksamite eel ka kaardimängu. Eksamipäeval reeglina läksime eksamile esimestena.
Pabistamine eksamiruumi ukse taga ja pärimine kuidas läks
annaabi.ee 
