Retsensioon A. Miller "Hind"
peitub tihti ka rääkija emotsioonides ja kehakeeles.
Muusikalise kujunduse poole pealt kasutati ajastule vastavat muusikat, mida kujundlikult
mängis vana mööbli hulka kuuluv grammofon. Seda kasutati küll vähe, ainult alguses ja
lõpus, kuid see-eest tõi see taaskord juurde humoorika seiga.
Ka eriefektide puhul kehtis sama. Iga kord, kui keegi sügavamasse mõttesse langes,
vähenes valguse eredus ja üpriski humoorikas oli jälgida, kuidas mitmel korral vaid ühe
repliigiga see nostalgiamull puruks torgati ja isik tagasi olevikku toodi. Lisaks kasutati ka
lavasuitsu, mis ilmestas suitsetajast mööblikaupmehe lavale tulekut.
Üks parimaid etendusi, mida olen näinud. Hoolimata dramaatilisest põhiteemast anti seda
edasi läbi huumori, mis omakorda muutis näidendi nauditavaks. Ka muhedad ja rollis
püsivad näitlejad aitasid väga hästi kaasa publikule meeldiva elamuse andmises. Usun, et
just taoliste meistriteoste pärast inimesed käivadki teatris!
annaabi.ee 
