tuttavad olema. Näidendi kunstilise kujundamisega tegeles Jaak Vaus, kes kasutas lihtsaid ja samas leidlikke nippe. Laval olid igasugused talurahvale sobilikud asjad: vanad taburetid, päevinäinud külmkapp, suur ahi, veeämber kopsikuga... Tekkis tunne, nagu tegevuse toimumine selles külakeses oleks tõeline olnud ja publik ei istunud mitte Kuressaare linnateatris, vaid viibis kohapeal ja nägigi seda sama talumaja. Terve lava tekitas hirmus koduse tunde, kui mitte nostalgiahoo. Silme ette kerkis lapsepõlv ja vanaema rohtukasvanud maamaja, mille vildakast aknast alati naabrite tegevus ära paistis. Seetõttu meeldis mulle väga lava ülaosas olnud aken. Pidevalt tekkis tunne, nagu seal taga jälgiks keegi naabrite tegemisi. Üldiselt mulle meeldis väga näitlejate valik. Näidendi peategelane Martin, keda mängis Sulev Teppart, jättis mulle tegelasena väga ebameeldiva mulje. Teppart suutis oma karakteri nii hästi
tunded on vihjetest aimatavad. · Kriitika: Maris Meiesaare artikkel "Noorteromaani tegelaste maailm on lohutu" . Eriti sobis mulle lõik artikli kommentaaridest: "kurvameelsus võib olla täpselt sama nürimeelne kui positiivsus. ja vastupidi loomulikult ka. mõlemad võivad olla ka loomingulised, arendavad ja edasiviivad jõud. oleneb inimesest." · Kummastav tõik: Hoolimata autori noorusest annab raamat pildi juba kadunud maailmast. Muigamisi võib öelda, et tekitas nostalgiahoo nooruselolluste ja suitsust siniste kohvikute järgi. · Meeleolu: Masendav. Kõik inimesed on nii üksi, nii üksi ja nii katki, nii katki. Aga. Kuna inimesed on katki erinevalt, siis leidub ka lootuskiiri kõige erinevamatest kohtadest. Ja see on julgustav. · Omapärane nüanss: Kunstil ja kunstist saadud elamustel on raamatus küllalt oluline roll. · Puudused: Liialdused ja lihtsustused. Siia raamatusse nad tegelikult sobivad, niiet puudusi nagu polekski.
annaabi.ee 
