Juhan Smuul
nagu oleks tal silmad ja hing.
Nõnda valusat valgust ta kiirgab,
et sunnib sind sulgema laud.
Ja nõnda see valgus mind piirab
nagu kauge ja igatsev laul.
Morn triivmeister sõneleb sillal,
vannub vaikust ja taevast ja maad.
Siis kasvatab madrust: ,,No millal
sinust, heeringast,meremees saab?
Kas kojujäi nutma su mammi,
kas kirja eiole veel talt?
Tahad, kallan sull`viiskümmend grammi
puhast piiritust kompassi alt?
Tahad varastan! Hakkan või suliks
-ära noruta ainult!" - Ning veel
hõõgub jäine ja rahutu tuli.
Valus Atlandi valgus on see.
Selles valguses kallas on kauge.
Junga lõpmatult viisikest veab:
,,Süda igatseb selliseid laule . . ."
Kuid milliseid laule ei tea.
Laev laeva sireeniga huikab.
Siis on vaikus. Kuid und ma ei saa.
Kord kui õnn, kord kui valu- nii tuikab
mõte suvisest kodumaast.
Kommentaar: Selle luuletuse pealkiri on pandud raamatu pealkirjaks, kuid tegelikult see
luuletus ei ole huvitav ega parim.
annaabi.ee 
