Põrgupõhja uus vanapagan - A. H. Tammsaare
koos olnud ja lõpuks palus Juula Jürkal kirstu valmis teha ja seest samblaga vooderdada. Pehme
samblaga nagu oli olnud metsas, kus nad kunagi öösiti kohtusid. Nüüd hakkas Juula tõepoolest surema.
Ta võttis pulbreid valu vastu, mis arst oli andnud, kuid enne kui pulber otsa sai, oli Juula surnud.
Ülejäänud kalli raha eest ostetud pulbri otsustas Jürka ise sisse võtta, sest ''mis surijale hea, ei või ka
tervele kahjulik olla''. Jürka magas selle tagajärjel sügavalt, isegi ei norskanud. Kui peale matuseid pulber
otsa sai, magas Jürka jälle norinal ja pisike Riia mõtles, et isa ei norskanud enne, sest ta kartis, kui surnu
oli majas. Riia mõtles palju emast ja tegi ühe huvitava avastuse: tänini polnud isa temaga üldse tegelenud
ega õieti rääkinudki, kogu aeg oli Riia teda vaata et kartnud, kuid nüüd jättis Jürka ka kõige pakilisema
toimetuse, kui Riial midagi vaja oli. Nüüd, kui Jürka koju tuli jooksis Riia talle vastu. Kuid Riia ei tahtnud