Eriti õpetas ta tüdrukutest. Ühel päeval kutsus ta ka Indreku enda juurde, ka õigel ajal, sest härra Maurust polnud koolis ja Metslang ütles, et võib ööseks tema juurde jääda. Õhtul juba pimedas ütles Metslang, et siia tuleb ka üks tüdruk. Indrek kohkus sellest ja ütles et hakkab minema, kuid Metslang nõudis et ta jääks. Sel samal hetkel ka see tüdruk jõudis. Alguses läks tüdruk põrandal lamava Metslangi kaissu, kuid hommiku poole , kui Metslang norsates magas, siis puges ta Indreku kaissu, kes ei osanud midagi teha. Kui ta lõpuks nägi, et see oli see tüdruk, keda ta oli kooli tulles näinud, kes oli talle selle unustamatu naeratuse andnud, siis tahtis Indrek lahkuda, kuid ainuke viis selleks oli aknast alla hüpata, mida ta ka tegi. Indrek läks tagasi kooli ja Metslangi õpetusi ta enam kuulda ei võtnud, nagu ta ei oleks tema sõber olnudki. XXIV Indrek käis salaja kooli taga küünis, kus ta tundis ennast üksiku ja rahulikuna
kord! Noh, oli ikkagi nende kord, ja ma annaksin paljugi, et teada saada, kuidas nad hakkama said. Tahaksin kangesti teada, kuidas nad juhust kasutasid. Nad võisid ju lõbusa õhtusöögi korraldada -- toiduaineid oli neil kaasas küllalt.» Kelmid olid kolme õhtuga nelisada kuuskümmend viis dollarit sisse teinud. Ma pole varemini näinud, et keegi oleks raha nende viisi kühvliga kokku ajanud. Viimaks, kui nad norsates magasid, ütles Jim: «Kas sind ei pane imestama nende kuningate teod, Huck?» «Ei,» ütlesin ma, «ei pane.» «Miks mitte, Huck?» «Noh, sellepärast mitte, et nad on niiviisi kasvatatud. Arvan, nad on kõik ühesugused.» «Aga, Huck, need kuningad on ju päris kelmid -- seda nad on. Päris õiged kelmid!» «Noh, seda minagi ütlen; kõik kuningad on kelmid, niipalju kui ma tean.» «Kas tõesti?» «Loe kord kuningatest -- siis näed. Loe Henry VIII-ndat. Tollega võrreldes on meie oma
annaabi.ee 
