Õiguse sotsioloogia
staatuseid, rolle jmt olemise vormi ning funktsiooni vaatevinklist suhteliselt autonoomseid nähtusi.
Normsusena, sotsiaalse normina strukturaalse ühiskonnakäsituse kontekstis peetakse harilikult silmas ühiskonna
elementide struktuurilist ja funktsionaalset tasakaalustatust, mida teatavas mõttes markeerib ideaalkujutlus süsteemi
harmooniast.
Semioloogiline lähenemisviis sotsiaalsele olemisele ja normsusele ei tunnista selgelt piiritlevate, funktsionaalselt
ühetähenduslike ühiskonna koostiselementide primaarsust, mistõttu ei peeta ka võimalikuks terviku omaduste tuletamist
elementide omadustest. Pigem ollakse seisukohal, et nimelt terviku kvaliteet ehk teisisõnu, teatavate kvalitatiivsete omadustega
sotsiaalne ruum või (tähenduste) väli on see primaarne reaalsus, kus iga üksik eraldi vaadeldav nähtus omandab (võib
omandada) eriomaselt sotsiaalse sisu, mõtte ning tähenduse
annaabi.ee 
