Teadusfilosoofia – ja metodoloogia
suhtes ja sunniks seega ratsionaalset teadlast paradigma vahetama. Selline
demonstratsoon pole võimalik ka seepärast, et teadlase väärtushinnang
teadusteooria kohta hõlmab palju tegureid (143). Ühe teadlase otsus sõltub
sellest, millistele teguritele ta eelisõiguse annab:lihtsus, seos mõne tungiva
sotsiaalse vajadusega, suutlikkus lahendada mingit erilist probleemi jne.
Teiseks põhjuseks on see, et eri paradigmade pooldajad toetavad eri normistikke,
metafüüsilisi printsiipe jne (143). Konkureerivate paradigmade toetajad ei
tunnista aga vastaste eeldusi ja järelikult ei saa neid kuidagi veenda vastvaste
argumentidega. Just nii võrdleb Kuhn poliitilisi ja teaduslikke revolutsioon! Nagu
„poliitiliste revolutsioonide eesmärk on muuta poliitilisi institutsioone viisil, mida
nood institutsioonid ise keelavad“ ja järelikult „poliitiline abinõu langeb ära.“.