Eesti riigi areng
formaaldemokraatlikud põhimõtted madaldusid peagi erakondade huvipõhimõtteiks.
Põhiseaduslik formaaldemokraatia ei arenenud mitte sotsiaaldemokraatiaks
riigiõigusteaduslikus mõttes, vaid moondus erakondade staapidest juhitud rahvavõõraks
kaukademokraatiaks. Nii kujunenud olustikus rahvasse süvenes ränk reaktsioon Riigikogu ja
erakondade vastu, mis väljendus 1933. a. oktoobris muudetud Ps-e uutes normistikes.
Riiklikkude võimude rakkimis Riigikogu osatähtsus vähenes suuresti.
Kuigi riigikogu jäi nüüdki nelja-aastase ametikestusega kestvaks seadusandlusasutiseks, tehti
tema istungjärkude korraldamine ja isegi liikmeskonna volituste kestus sõltuvaks kõrgemast
haldusorganist. Selleks seati viieaastase ametikestusega, veto- ja dekreediõigusega varustatud,
ainult kriminaalkohtulikult vastutav plebistsitaarne Riigivanem, kes vähemalt haldusaladel
annaabi.ee 
