Eesti suuline keel ja suhtlus
Ühe keele erinevaid püsivaid variante
nimetame allkeelteks (ingl variety).
Kolm allkeelte liigitamise viisi ja mõjurite rühma
Allkeeli liigitatakse keeleteaduses paralleelselt kolmelt aluselt (vt Biber jt 1999; Biber,
Conrad 2009; Hennoste 2000a, 2009; Hennoste, Pajusalu 2013). See liigitus annab ühtlasi
edasi keelekasutust mõjutavad kesksed keele- ja tekstiväliste tegurite rühmad.
Esimene on eristus normingulise kirjakeele (normikeel, standard language) ja ilma
norminguteta allkeelte vahel (vt eesti kirjakeele kohta Hennoste (toim) 2000; Kerge 2000;
Erelt 2002; Erelt jt 2007; Raag 2009). Kirjakeeles kehtivad ühiskonnas kehtestatud
keelenormingud, muudes allkeeltes juhivad keelekasutust väljakujunenud ja suuresti
kasutajate poolt teadvustamata tavad (mida mõnikord nimetatakse normideks).
See tähendab ka, et tekstides, milles nõutakse kirjakeelt, järgivad kasutajad üldjuhul
norminguid, kuigi võivad neist "lolluse või laiskuse" tõttu kõrvale kalduda
annaabi.ee 
