kujundaja rolli kandnud õigekeelsussõnaraamatud. Esimene normiv ning suunav eesti keele sõnaraamat ilmus 1918. Nõukogude okupatsiooni aastatel — 1940–1991 — sai keele normimisest ning normi rangest jälgimisest omapärane rahvusliku vastupanu vorm, sest sellega vastandati end nõukogulikule ideoloogiale, mida sümboliseeris vene keel — eesti keel kujunes üheks tähtsamaks rahvusliku
kasvatuse ülesandeid". Kohanimede keelelise normimisega hakati uuesti tegelema 1950. aastate teisel poolel ja eriti 1960. aastatel, kui uus entsüklopeedia tõstis päevakorrale eesti kohanimede kirjutamise põhimõtted. Rein Kull kirjutas 1958. a kohanimede ortograafiast (Kull 1958), käsitledes ma(a)- ja (s)saare-lõpulisi nimesid, liitsõnaortograafiat nimedes, o ja u esinemist järgsilbis, kokku- ja lahkukirjutamist jm. Ajaloolise ülevaate eesti kohanimede normimisest andis Arnold Kask (Kask 1974), kohanimesid käsitles ortograafia seisukohast ka Valdek Pall (Pall 1971). Tähtsaks sai kohanimede normimise teema 1970. aastate keskpaiku, kui ametlikul tasandil võeti ette maa-asulate arvestuse korrastamine. Nähti ette fikseerida asulate ametlikud nimed (Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus 31. märtsist 1975), seni olid külanimedega tegelnud kohalikud külanõukogud. Nimede korrastamisega seoses ilmus ajakirjanduses selgitusi ja üksiknimede
annaabi.ee 
