ettekirjutavalt, ühepoolselt". A.T. Kliimann liigitab seega norme era- või avalik- õiguslikeks normiadressaatide järgi, kusjuures normiadressaate määratleb ta kui normiloojaid-adressaate. A.T. Kliimanni normativistlikku era- ja avaliku õiguse piiritlemise teooriat on kritiseerinud I. Tammelo, kelle arvates antud käsitluse põhipuudused on järgmised: 1) era- ja avaliku õiguse mõisted ei ole adekvaatsed, kuna igas õiguskorras on norme, millede adressaadid pole normiloojad-adressaadid; 2) nende definitsioonide alusel on võimatu liigitada üldnorme kaheks, sest üldnormid on oleviku õiguskordades ikka pretseptiiv-normiadressaatide poolt loodud. Õigustus ja kohustus luua põhiseadusenorme on põhiseaduse loojale alati samalaadi, täiesti ükskõik, kas nad loovad norme, mida traditsiooniliselt era- või mida avalik-õiguslikeks peetakse; 3) tsiviilkoodeksis olevate normide loojaid ei või pidada dispositiiv-normiadressaatideks,
ettekirjutavalt, ühepoolselt". A.T. Kliimann liigitab seega norme era- või avalik- õiguslikeks normiadressaatide järgi, kusjuures normiadressaate määratleb ta kui normiloojaid-adressaate. A.T. Kliimanni normativistlikku era- ja avaliku õiguse piiritlemise teooriat on kritiseerinud I. Tammelo, kelle arvates antud käsitluse põhipuudused on järgmised: 1) era- ja avaliku õiguse mõisted ei ole adekvaatsed, kuna igas õiguskorras on norme, millede adressaadid pole normiloojad-adressaadid; 2) nende definitsioonide alusel on võimatu liigitada üldnorme kaheks, sest üldnormid on oleviku õiguskordades ikka pretseptiiv-normiadressaatide poolt loodud. Õigustus ja kohustus luua põhiseadusenorme on põhiseaduse loojale alati samalaadi, täiesti ükskõik, kas nad loovad norme, mida traditsiooniliselt era- või mida avalik-õiguslikeks peetakse; 3) tsiviilkoodeksis olevate normide loojaid ei või pidada dispositiiv-normiadressaatideks,
annaabi.ee 
