Antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme.
kaastegevuseta, loomupäraselt olev. Antud argumentatsioonimudelis vastandatakse
see oleva valdkond nomos`ele kui sellisele nähtusele, mis on olemas üksnes
inimtegevuse kaudu. Physis`ega on antud vastanduse raames silmas peetud ka
inimloomust ja seda omakorda tema bioloogilisest aspektist (inimese tarbed,
vajadused, ihad jms.), mis on ju inimesele samuti ilma tema teadliku tegevuseta
kaasaantud. Vastandamine on mõtet-omav aga niivõrd, kui inimloomust käsitatakse
siin ühtlasi ka kui normiandvat alget. Seejuures eeldatakse, et loomupärane on
tegelik ja õigustatud, seevastu nomos` e poolt kehtestatu on ebatõeline ja
meelevaldne. Tõelised, tegelikud normid – physis`e seadused – tulenevad pigem
inimloomusest, kuid on faktiliselt eksisteerivates ühiskondades õigustamatul viisil
piiratud ja kahjustatud konventsionaalsete tavade ja neile rajatud seaduste –
nomos`tega.
Selline argumentatsioonimudel esineb raamatus “Tõest”, millest leiti 1915-ndal
annaabi.ee 
